ANDRUS KIVIRÄHK
Rehepapp ehk November
(katkend)
27. november

* * *


Rehepapp läks hommikul õue ilma kaema ning nägi kohe, et keegi on maja ees lumes trampinud ning ringiratas käinud. Ta hakkas uurima, kuhu jäljed viivad ning liikus neid pidi maja taha. Seal seisis pirakas tont, nühkis oma selga vastu kaske ja irvitas pikkade hammastega.

Rehepapp ei hakanud kartma, vaid pani piibu põlema ja vaatas kolli mõtlikult. Siis küsis:

"Mis sa siis siin sedasi kooserdad?"

"Eks tulin inimeste lõhna peale!" naeris tont.

"No ja mis sa neid inimesi siis nuusid? Õige mul lilled! Sa mine nuusi kodus oma supipada, siis tead, kui roog valmis."

"Jah, jah!" irvitas tont. "Just supipaja pärast ma tulingi! Kui saaks kellegi kaasa kahmata ja ära keeta, vat oleks hea!"

"Ah soo!" noogutas rehepapp mõistvalt ja popsis piipu. "Sina oled siis selle töö mees! Aga mis sa siis siin passid? Sa mine kesköö paiku surnuaeda või kirikusse, seal neid kolumatse liigub, söö palju tahad."

"Ega ma kolumatse söö, ma ikka inimeseliha peal!" naeris koll nüüd kohe päris valjusti ning hakkas rehepapile tasakesi lähemale nihkuma.

See ei teinud teist nägugi, piibutas edasi.

"Ei, ei, kollike!" rääkis ta arupidavalt. "Inimeseliha pole sulle hea. Vaata, mihuke sa oled! Lõtv ja kööbakas... Kohe näha, et sööd valesti. Mõtle oma kõhule ja jäta see inimeseliha kus seda ja teist. Söö parem seeni ja marju, vat selline oleks minu nõu!"

"Seeni söö ise!" käratas nüüd koll. "Ära patra, inimene, tule mulle suhu!" Ning lähenes, suumulk ammuli.

Rehepapp tõmbas nüüd vöö vahelt pihlakapuust vembla, mida ta alati kaasas kandis ja virutas sellega tondile vastu pead. See kukkus kohe pikali ning tema kolust hakkas kerkima sinist tossu.

"Vat sedasi, kolumats!" ütles rehepapp rahulikult. "Ära sa kutsu mind kuhugi oma suhu, mis ma sinna kaotanud olen? Kuula nüüd mind! Enam sa siia maa peale ei roni! Mitte iialgi! Püsid oma urgastes ega tüki inimeste keskele!"

"Halasta!" vingus tont. "Lase ikka vahel tulla! Ma ei söö kedagi, ainult jalutan! Muidu jään kangeks!"

"Ei tea..." arvas rehepapp. "Kuidas ma saan sind uskuda?"

"No ma vannun!"

"Vannud... Mis üks vanne loeb! Aga hea küll - ma luban sul vahel ringi tuierdada, aga mitte sellisena, hambad irvis. Võid käia kana kujul."

"Aitäh! Ehk ma võiksin end vahel siiski lambaks ka moodada?"

"Lambaks? Olgu peale! Lambaks ja kanaks. Aga see on ka kõik. Aamen!"

Jumalasõna kuuldes hakkas koll rohelisi mulle ajama, nagu keeks tema sees midagi ning ta vajus hädakisaga maa alla.


Made on
Tilda